Vaarikad

Raja talus kasvavatatakse järgmiseid vaarikasorte:

vaarikasort Ottawaon aretatud Kanada Põllumajanduse Katsejaamas Ottawas sordi „Viking” ja hübriidi „Logan „ x „Ranere” ristamisel. Levinud alates 1943 aastast.

Viljad erepunased, poolkerajad, keskmise suurusega, keskmise tugevusega liitunud osaviljadega. Viljaliha mahlane, hea maguhapu maitsega. Valminud viljad eralduvad viljapõhjalt kergesti. Sobivad sügavkülmutamiseks. Varrestik keskmise kõrgusega, püstine. Kaheaastased varred pruunid, väheste ogadega. Ottawa on saagikas, suhteliset talvekindel.

Pärit Ukrainast ristlusest ’Kitaivska’ x ’Novost Kuzmina’.

Soovitussort. Keskvalmiv. Viljad punased kuni tumepunased, keskmise suurusega, tömpkoonusjad, tugevalt liitunud osaviljadega, viljapõhjale kinnitunud keskmise tugevusega. Viljaliha mahlakas, maitsev. Hea laua- ja töötlemismari, sobib sügavkülmutamiseks. Varrestik kõrge, keskmiselt laiuv. Võrsed lookjate latvadega, hõredate ogadega võrse allosas. Asendusvõrseid ja juurevõsusid keskmisel hulgal. Keskmise saagikusega, hea talvekindluse ning vastupidavusega varrepõletikule ja kõrblaiksusele. Kasvuolude suhtes ei ole eriti nõudlik. Arvestatav sort suurtootmises.

Vaarikasort "Norna"On aretatud Norras sortide „Preussen” ja „Lloyd George” ristamisel. Eestis kasvatamiseks soovitatavate sortide nimekirjas alates 1980.aastast.

Viljad tumepunased, väga suured või suured, piklik-tömpkoonusjad, tugevalt liitunud osaviljadega, suhteliselt varisemiskindlad.Viljaiha mahlane, magushapu, heamaitseline. Hea laua ja töötlemismari. Varrestik kõrge, veidi laiuv. Võrsed tugevad, helerohelised, päikesepoolsel küljel purpursed, nõrga vahakirmega.

Norna on keskvalmiv keskmise saagikusega, rahuldava talve-kindlusega

vabarn, vaargad, oarmarjad, vaarmarjad

Vaarikas on kõigile tuntud taim. Põhjuseks on tema maitsvad marjad. Ilmselt ei leidu inimest, kellele need vastumeelsed oleksid. Kuid vaarikamarjad pole vaid hea suutäis, need on ka väga kasulikud. Marjades on leitud palju erinevaid happeid, suhkruid, vitamiine, kauni vaarikapunase värvi annavad kokku mitmed erinevad värvained. Vaarikaid on juba väga ammusest ajast kasutatud ravimina. Kõige kasulikumad on vaarikad kohe värskelt süües, kuid neid saab tarbida kogu aasta jooksul. Selleks tuleb korjatud vaarikad laotada paariks päevaks päikse kätte närbuma. Seejärel kuivatatakse nad 40...45 °C juures. Samuti on ju laialt tuntud vaarikatest valmistatud hoidised. Ka kõigil keedistel, mahladel, kompottidel ja siirupitel on raviv ja tervist tugevdav toime.
Kuid ravimina ei kasutata ainult vaarikapõõsa marju. Nii marjadest kui ka vaarika lehtedest ja vartest saab ravimtee. See on muide hea õpetus matkajatele. Metsas on mõnikord raske tee tegemiseks materjali leida. Peaaegu alati leidub aga kuskil lähiümbruses mõni vaarikavälu. Tasub julgelt murda mõned nooremad vaarikavarred, panna teepotti keema ja maitsev ning kasulik tee on mõne minutiga valmis. Nii lehti kui ka varsi saab kasutada ka kuivatatult.

Kõigepealt on vaarikatee väga hea higistama ajav vahend. Nii kasutatakse seda kõikvõimalike külmetuste ravimisel. Kuid vähendab ka peavalu ja väsimust ning alandab palavikku. Kuna vaarikad sisaldavad väga palju kasulikke aineid, siis on neil inimese organismi tugevdav toime. Tugev keha jõuab aga ka ise palju paremini haigustekitajate vastu võidelda. Mitmete tervisele kasulike ainete sisalduselt ületab vaarikas isegi maasikat ja mustsõstart. Kuna ta on nii kasulik, siis on inimesed loomulikult toonud ta ka marjaaedadesse kasvama ja aretanud hulgaliselt kultuursorte. Peab siiski ütlema, et metsas kasvav harilik vaarikas on kultuursortidest kasulikum.

Inimene pole aga ainus, kes vaarikast huvitatud on. Vaarikas on ka suurepärane toit paljudele metsaelanikele. Karud ja paljud linnud söövad meeleldi vaarika magusaid vilju ning levitavad nii ka vaarika seemneid. Kuid botaaniliselt pole need viljad üldsegi mitte marjad, nagu ollakse harjunud neid kutsuma, vaid hoopis koguluuviljad. See tähendab, et need koosnevad pisikestest terataolistest luuviljadest, mida on ühes viljas mitukümmend. Ning teiseks ei ole seemnetega levimine vaarikal üldse mitte peamine levimisviis. Tema juurepungadest arenevad uued maapealsed võsud, mis esimesel aastal kasvavad rinnakõrguseks ja teisel aastal viljuvad. Nii juureharude pungadega vaarikas peamiselt laienebki.

Kindlasti on kõik vaarikasööjad näinud ka ussitanud vaarikat. Olgu siinkohal öeldud, et tegu pole üldsegi mitte ussiga, vaid hoopis ühe putuka vastsega. Need, kes vaarikaid kahjustavad, on vaarikamardika tõugud. Augustis nad kaovad, sest peavad minema mulda nukkuma, et sügisel mardikatena välja tulla. Talve elavad mardikad üle mullas, juunikuus aga munevad oma munad noortele vaarikatele ja vaarikamardika eluring algab otsast peale.